Frittata on Itaalia munaroog, sarnane omlettile või ilma taignakoorikuta quiche-ile. Praegu on meil küll suvikõrvitsaid ülearu, ei jõua nii ruttu süüa kui nad kasvavad. Frittatat on kerge ja kiire valmistada ning tulemus ei jää alla pitsadele või quiche-idele, sinna sisse saad panna kõike mida süda ihkab või ülejäägid külmkapist. Kõige olulisem on maitsestus, mage muna-suvikõrvitsa segu ei kõla eriti ahvatlevalt. Minu versioon külmkapi ülejääkidest ja põllu pealt tuli selline.
Vaja on:
külmkapi lihajäägid (pisut peekonit, salaamit, sinki)
3 küüslauguküünt
1 pisem sibul
peotäis lehtpeedi lehti
1 suuur suvikõrvits
5 muna
pisut piima
sool;pipar
värskeid ürte (tüümian, oregano)
Kõigepealt hakin oma lihatükikesed ära, siis hakin küüslaugu ja sibula ka. Praen nad kõik koos pannil läbi.
Lihad, sibul, küüslauk |
Lisan lehtpeeti järgmisena, kuna ta lehed ei ole enam nii pehmed kui suvel, siis tahavad saada pisut kauemat kuuma (muidu oleks ma nad hiljem lisanud). Närtsitan lehed ära.
Lisatud lehtpeet |
Järgmisena lisan suhteliselt suurelt hakitud suvikõrvitsa kuubikud, kui nad pisemaks lõigata, siis ajavad nad rutem oma vee välja ja jäävad lödid. Siis praen kõik selle segu läbi, et suvikõrvits saaks ka kuuma. Lisan vahepeal soola ja pipart.
Lisatud suvikõrvits |
Lisatud muna-piima segu |
Ja siis asun munasegu juurde. Selleks ma lausa mikserdasin munad (tavaliselt ma löön kahvliga vahtu, aga siin toidus on oluline mida õhulisemalt klopitud munad, seda parem lõpptulemus). Siis maitsestasin jälle soola ja pipraga ning lisasin ka sortsu piima.
Panni suurus on oluline, need sobivad vahekorrad tuleb ise välja nuputada.
Siis kallan munasegu suvikõrvitsa segule, keeran tuld väiksemaks, kaas peale ja las küpseb. Aega kulus umbes 15 min. Mõni paneb frittata ahju, mõni praeb mõlemalt poolt, igasuguseid variante on. Mina lasen rahulikult kaane all valmis saada. Sel ajal kui frittata küpseb, korjan õuest ürte ja võtsin kaunistuseks ka suvikõrvitsaõie (suve hakul poleks olnud südant ära võtta mõnda õit, aga nüüd kui neid suvikõrvitsaid aina vohab, pole kurb mõnda õit tuppa võtta).
Valmissaamist saab piiluda äärte alt, kui ta on kuldne või pruunikas ja pealt enam ei võbele, siis on suur tõenäosus et ta on valmis. Kui tahad võib ka panni pealt serveerida, mina otsustasin ta ümber keerata, selleks võtsin suurema aluse, surusin vastu panni, kiire ümberpööre ja väljas ta oligi. Ja alles siis ma lisasin oma värsked ürdid, kuna muidu läbi keedes/küpsedes kaotavad nad oma kasulikkuse.
Mida väiksem suvikõrvits seda maitsvam, pehmem ja kasulikum. Aga nagu näha, on ka meil mõni lehe alla peitu jäänud ja suureks veninud. 🙂